Kaua valesti m�istetud ja valesti t�lgendatud ELi poliitika, �hine p�llumajanduspoliitika vajab t�psemat selgitamist, v�idab EP saadik Paolo De Castro. Tema moodustatav uus P�llumajanduskomisjon seab asjad korda.

Intervjuu: CAP on lihtne kui ABC P�llumajanduskomisjoni jaoks

https://api.multimedia.europarl.europa.eu/documents/20125/15149071/P005-00084-S-ET.srt

Paolo De Castro,   tere tulemast EuroparlTVsse.

Teid valiti äsja   põllumajanduskomisjoni esimeheks.

Tähtis komisjon,   sest kui Lissaboni leping ratifitseeritakse,

saab komisjon põllumajandusküsimustes   kaasotsustusõiguse.

See on tähtis ja nõudlik roll.   Kuidas kavatsete seda täita?

Esiteks tuleb selgitada,   et põllumajandus ja maaelu areng

moodustavad siiski üle 40%   ELi majandusressurssidest.

Seega lasub meil tõesti   suur vastutus.

Kui Iirimaa referendum 2. oktoobril   hästi läheb, langeb kaasotsustamisega

Seda ütlesin ma kõigepealt kolleegidele   komisjonis,

sest ilmselt ei mõista me siiani   selle tegelikku tähtsust.

Paljud ei mõista veel   kaasotsustamise olemust.

ilma EP põllumajanduskomisjoni   toetuseta.

See on nõudlik ülesanne ja ametiaja   alguses olete silmitsi

tõsise takistusega,   finantsperspektiivi läbivaatamisega.

Ütlesite, et põllumajandus   moodustab 40% ELi eelarvest,

põhjapoolsed mittepõllumajandusmaad   sooviksid põllumajandust karistada,

kuidas kavatsete põllumajandusreformi   raames toimida,

et säilitada piisavalt   suurt eelarveosa põllumajandusele?

See on tõsine väljakutse. Kui Franz   Fischler viis läbi reformi,

mille vahearuanne valmis aastal 2002,   õnnestus tal reform ellu viia

Prantsusmaa-Saksamaa kokkuleppest   tulenevate eelarvegarantiidega.

Seekord on raskused seotud kõigepealt   finantsperspektiivi läbivaatamise

ja seejärel ÜPP sisu   puudutava reformiga.

Seega kaitsete põllumajandust ja   räägite ka muudest asjadest.

Tõepoolset. Peame kõigepealt   suutma selgitada,

miks Euroopa vajab ÜPP-d.   - Miks vajab Euroopa ÜPP-d?

ÜPP on vajalik mitte ainult   10 miljonile Euroopa talupidajale.

Seda vajavad ka 500 miljonit   ELi kdanikku. Just selles ongi asi.

Sest me soovime, et põllumajandus   arvestaks keskkonnaga,

austaks loomade heaolu,   peaks tähtsaks toiduohutust,

tarbijad soovivad ohutuid, tervislikke   toiduaineid ja jätkusuutlikku põllumajandust

mahepõllumajandust,   mis kaitseb looduslikke ressursse,

Kõik see on saavutatav vaid   ühise põllumajanduspoliitika abil.

Just 2002. aasta reform seostas   ÜPP kaudu toimuva rahastamise

mitte toodanguga,   vaid talunike käitumisega.

See on kõige tähtsam. Raha eraldatakse   juhul, kui tegevus on ELi nõuetele vastav.

ÜPP süsteemi aga   kritiseeritakse teravalt.

Öeldakse, et tegemist ei ole   sõja tagajärgedega

Võime ju öelda,   et see on aegunud argument.

Kvaliteedi kindlustamiseks   vajame kaasaegset põllumajandust.

Kuid on ka teine argument:   tootjate väitel saavad nad liiga vähe,

kuid lõppproduktid on siiski väga kallid.

Toome teile kui Itaalia kodanikule   lähedase näide - piima.

Piimaliiter maksab 20-24 senti, kuid   Euroopa kodanik maksab 1-1,50 € L/kohta.

Põllumajanduspoliitika raames ei ole   hindadega tegeletud alates aastast 1992.

See vajab selgitamist, muidu jätkub   mõne Briti ajalehe eeskujul

hindadesse sekkumise   omistamine ÜPP-le.

Seda on teinud vist mõni USA ajaleht.   - USA ajalehed, tõepoolest.

Ja siis kulutavad ameeriklased 77 miljardit   USA dollarit oma põllumajandusreformiga...

Reformide abil püüame USAga võistelda.   - Jah. Võime sellel hiljem uuesti peatuda.

Otsese rahastamise poliitika on suunatud   sissetulekutele, kuid mitte sarnaselt varasemale -

nagu te mainisite -   sest siis oli vajadus tootmise järele,

oli pakkumine, mis pidi   vastama kindlale nõudmisele.

Praegu sõltub rahastamine käitumisest.

Tootmisest lahtisidumine viidi sisse   selleks, et rahuldada kodanike vajadusi.

Tulles tagasi selle juurde, mida ÜPP   reformiks võib-olla ei saa nimetada,

aga ütleme siis,   ELi eelarve läbivaatamise juurde.

Kuidas kavatsete toimida läbirääkimistel,   milles on väga raske ÜPP-d kaitsta?

Vaatamata erinevustele aastaga 2002,   mil Franz Fischler reformi tänu

peame ennetama   debatti ÜPP sisu kohta.

Komisjoni esimehena soovitasin   täna kolleegidele

alustada debatti küsimises, miks ÜPP   eksisteerib, miks see on vajalik

ja millist kasu toob   ÜPP ELi kodanikele.

Alustame sellega kohe. Mul on varsti   ilmumas väike raamat, milles ma

püüan anda kodanikele selgitusi   ÜPP kohta

ja ma sõidan Euroopa pealinnadesse   seda kodanikele selgitama.

Enne eelarveküsimuste arutamist   püüame mõista,

mida kodanikud ÜPP-ga seoses ootavad   ja mida ÜPP abil saab nende heaks teha.

On siiski ka objektiivne probleem -   raskete aegadega

EP kavatseb peagi moodustada väikese   komisjoni, mis hakkab kriisiga tegelema.

Siiani on hulga inimeste imeline toitmine   kala ja leivaga õnnestunud vaid ühel,

kuid probleem on selles:   kui kisume tekki vaid ühele poole -

tähendab toetame innovatsiooni, arengut,   mis on ELi eesmärgid

Lissaboni strateegias, mida Rootsi   eesistujana soovib taaskäivitada,

kuidas meie siis saame   teises suunas vedada?

Vastan veidi provokatiivselt.   Kui ÜPP-st oleks rohkem teatud ajal,

mil olime silmitsi tõsise   majanduskriisiga,

oleks paremini mõistetud ka ÜPP   kasulikkust.

Ma olen pärit Lõuna-Itaaliast, piirkonnast,   mis kriisi tõttu tugevasti kannatab.

Teate, kuhu inimesed   mööblitehastest enamasti tööle läksid,

töötajad Melfist, Apuliast?   Nad läksid tööle taludesse.

Põllumajandus on alati olnud koht,   kus võib tööd leida,

kui tööstusettevõtted ei suuda   töötajatele palka maksta,

on põllumajandus   toiminud teatava sotsiaalse puhvrina.

Nüüd aga põllumajandus seda ei suuda.

Hinnad on kohutavalt madalad,   ÜPP rahastamist on vähendatud

ja seega ei ole ka   toetust töötajatele.