Kas ELi plaanid tagasi võtta ettepanek pikendada emapuhkust kogu Euroopas on õigustatud? Iratxe García Pérez ja Angelika Niebler ütlevad oma arvamuse.

Pikem emapuhkus Euroopa emadele - kas unistuse lõpp?

https://api.multimedia.europarl.europa.eu/documents/20125/11838152/n003-0304-et.srt

1992 kehtestas EL emapuhkuse  minimaalseks kestuseks 14 nädalat.

2010 hääletas EP puhkuse pikendamise  poolt veel nelja nädala võrra.

Aga tekst blokeeriti  liikmesriikide tasemel.

Juunis 2014 soovitas Euroopa  Komisjon tee ummikust välja,

kõrvaldades ettepanekud,  mida üksmeelselt ei toetatud.

Seega, kas see näitab tahet  leida väljapääsu ummikust

või on see lihtsalt poliitilise  julguse puudumine?

Me palusime kahel EP liikmel  anda oma vaade teemale.

Iratxe García Pérez on  Sotsiaaldemokraatide ja

demokraatide fraktsioonist, Angelika  Niebler Euroopa Rahvaparteist.

Mis on peamised raskused  praeguses Euroopa süsteemis,

Praegune direktiiv annab  üldise raamistiku,

võimaldades igal riigil seada  oma tingimused.

Aga see riikidevaheline erinevus  tingis vajaduse see üle vaadata

ja läbi rääkida uus direktiiv,  praeguse ümbertöötlus,

et soovitada palju homogeensem  raamistik kui praegune.

Sotsiaalkindlustuse süsteemid on  liikmesriikides erinevalt arenenud

ja on võtnud erinevad vormid  seoses emaduse kaitsega.

kuidas kombineerida 28 erinevat emaduse  kaitse mudelit ühes direktiivis

ja tulla välja nende  harmoneerimisega:

Kas see olukord peegeldab  teatud sotsiaaldefitsiiti ELis?

Kas me vajame rohkem  Euroopat sotsiaalpoliitika mõttes?

Me vajame Euroopas  rohkem sotsiaalpoliitikat.

ja Ülemkogu ei suutnud  jõuda kokkuleppele,

mis näitab, et Ülemkogu ei suuda  teha sotsiaalpoliitilisi otsuseid.

Järelikult meil on vaja see  teema uuesti üles võtta,

et näha vastutust Ülemkogu poolt,  nagu meil oli Parlamendis.

Ma ei arva, et emapuhkuse  tagasivõtmine oleks antisotsiaalne.

Esiteks emapuhkuse  direktiiv on juba olemas,

mis garanteerib 14 nädalat puhkust  igale ELi riigis töötavale naisele.

Nüüd oli küsimus emapuhkuse  minimaalse kestuse pikendamises.

Kas ettepanek pikendada  emapuhkust 20 nädalani on

samm tagasi naiste õiguste ja  sugude võrdsuse mõttes?

sotsiaalsete õiguste halvenemises ja  poliitikas kõige õrnemates sektorites.

Naised on kõige rohkem mõjutatud  sellisest reageeringust kriisile.

Tahte puudumine arendada neile  suunatud poliitikat, kes seda

enim vajavad, tõendab, et Euroopa  ei suuda reageerida majanduslikult,

vaid peab ka vastama  sotsiaalõiguste võtmes

ja tunnustama nais- ja  meestöötajate tööõigusi.

Meil on direktiiv, aga meil  pole emaduse kaitset.

Me peame ka arvestama, et töötav  maailm ot täielikult muutunud.

On palju vanemaid, kes jagavad  puhkust pärast sünnitust.

Sel juhul jagavad mees ja naine  võrdselt kohustusi oma suhtes.

Seda paindlikkust, mida tunnetab  töötavas maailmas üle Euroopa,

Kas 20 nädalat emapuhkust  oleks firmadele jätkusuutmatu,

eriti väike- ja  keskmistele firmadele?

Keegi ei saa ignoreerida,  et töökeskkond,

kus tervis ja ohutus on ülim,  on kasulik ka firmadele endale.

Selles suhtes kõige parema  seadusandlusega riigid

ei ole vähem konkurentsivõimelised  maailmas või majanduslikul tasandil,

need on vabandused mitte edukas olla  alal, kus peaksime tegema edusamme.

Muidugi on tähtis kaitsta neid  emasid, kes on just sünnitanud,

aga siin on maagiline  sõna paindlikkus.

Nad vajavad paindlikke lahendusi,  mitte vaid üht jäika dokumenti.

Minu arust on see  naistele tagasilöök,

sest töötajad arvestavad  töölesoovija sugu teda palgates.

Mees jääb väiksema tõenäosusega  koju pärast lapse sündi.

Kas võib Itaalia presidentuuri  ajal oodata mingeid muutusi

ja milliseid muutusi te  sooviksite näha?

Itaalia presidentuurilt loodame  initsiatiivi need teemad üles tõsta,

et mõned riigid Ülemkogus  muudaksid oma meelt

ja et neil oleks ühine seisukoht,  mida saaksime siis läbi rääkida.

Kui läbirääkimised algavad, otsustab  EP, mis on meie punased jooned,

ja mis meie seisukohast  ei kuulu arutamisele,

aga igal juhul on eluliselt  tähtis ja oluline,

see, et Ülemkogul on seisukoht  neid aspekte läbi rääkida

ja et meil on debatt,  mis lõpeb kokkuleppega.

Minu arust pole emapuhkuse  direktiivi vaja muuta.

Me oleme tegelenud selle ettepanekuga  viis aastat, aga tulemusteta.

Ma arvan, et meil on Euroopa  tasandil teised prioriteedid.