Kopenhaageni ja Cancuni kliimakohtumiste vahel arutati neil teemadel Bonnis. Saksa MEP Jo Leinen ütleb, et Euroopa peab minema kaugemale oma lubadusega vähendada kasvuhoonegaase 30% võrra. Ta ütles Bonnis, et peame kindlustama ELi lubaduse anda arengumaad

Intervjuu: Teine võimalus kliimamuutusega võidelda

https://api.multimedia.europarl.europa.eu/documents/20125/13777734/N003-0068-ET.srt

Kuus kuud pärast Kopenhaageni   kiimakonverentsi läbikukkumist,

Kas meeleolud on muutunud?   Kas on võimalik edasi liikuda?

Peame Bonnis kokku korjama   Kopenhaagenist jäänud tükid.

Üks osa maailmast   umbusaldab tugevalt teist.

Võitlus kliimamuutusega   vajab suuremat ambitsioonikust.

Samuti peame looma võimaluse   siduva kokkuleppeni jõudmiseks.

Seega on meil mitmeid ehituskive,   mitmeid osi, mis vajavad läbirääkimist,

et edasiminek oleks üldse võimalik   Kopenhaagenis, ei, Cancunis.

Räägitud on CO2 heitkoguse   vähendamisest 30% võrra 20 asemel.

Kas liikmesriigid on valmis suurendama   vähendamist 20%-lt 30 %-le?

meie teadlikkuse osas   kliimamuutusega võitlemise vajalikkusest

ja poliitilise tahte osas muuta   Euroopa ses võitluses teerajajaks.

Ma loodan, et need kaks kohtumist,   juunis ja veelgi olulisem oktoobris,

just enne Cancuni kohtumist,   annavad teatud impulsi.

Loodame, et kriisid Kreeka ja euroga   ei kasva liiga suurteks,

sest need varjutaksid teised teemad,   muuhulgas ka kliima kaitsmise.

Olete alati öelnud, et 30%   CO2 heitkoguste vähendamine

oleks viis,   kuidas Euroopa saaks teerajajaks

roheliste tehnoloogiate   ja tööhõive valdkonnas.

Kas see on ikka veel nii?   Kas liikmesriigid toetavad seda?

Eriti Prantsusmaa.   - See on nende endi huvides.

Meil on terve tööstusharu Euroopas,   keskkonnasõbraliku tehnoloogia tööstus,

mis ootab, et juhised vastu võetaks,   et saaks investeeringuid teha.

Raha on piisavalt. Raha ei ole vajaka,   kuid me vajame otsuseid.

Kas keskendume tuumaenergiale?   Kas ehitame uusi söeküttel elektrijaamu?

Või kulutavad nad   oma miljardid hoopis tuuleparkidele

või energiatõhususe programmidele?   Seda peame me tegema.

Parlament saab olema   liikumapanev jõud 30% eesmärgi osas -

mitte teiste pärast, vaid meie endi pärast.

Prantsuse valitsus ütleb: "Me võime   seda teha, aga osalema peavad kõik".

"Me ei saa ainult   oma jõududega 30% võrra vähendada".

Taastuvenergiaga oleme autonoomsed   ja ei sõltu maailma kaubandusest.

Ma olen nõus, et osad tööstused on   ülemaailmse konkurentsiga seotud.

Peame olema ettevaatlikud, et neid mitte   eemale peletada, neid Euroopas hoida.

Kuid selleks, et soojustada hooneid,   kasutada elektriautosid,

rakendada enam   tuule-, bio- ja päikeseenergiat,

ei ole meil vaja ameeriklasi ega hiinlasi.

Peame seda ise tegema, ka seetõttu,   et saame tehnoloogiaid eksportida.

Ütlesite varem, et mõningaid   tahke arutatakse ka Bonnis.

Kuum teema on rahalised lubadused   kliimakaitseks arengumaadele.

Ja miks ei ole pärast Kopenhaagenit   toimunud mingit edasiminekut?

Euroopa on nõustunud maksma   kolm aastat 2,4 miljardit eurot,

see tähendab 7,2 miljardit eurot   aastatel 2010-2012.

Arengumaad tahavad näha   osa sellest rahast.

Peame Bonnis näitama,   et need rahad on saadaval

ja millistesse kanalitesse need lähevad -   loodan, et kasulikesse -

vähendamaks kasvuhoonegaase   ja kohandumaks kliimamuutusega,

Kaalul on ELi usaldusväärsus?   Kas ses osas on muutusi?

Meie olukord ei ole halvim,   kuid see ei ole ka hea.

Kolmas maailm teab,   et oleme võtnud kohustuse.

Oleme olnud industrialiseeritud   200 aastat, nemad tahaksid selleni jõuda.

kui arenenud maailm ei näita eeskuju.   Ja me peame rohkem ära tegema.

Kõik teavad seda. Kui me sellega   hakkama ei saa, oleme jälle ummikus.

Ühtekuuluvus kriisi ajal.   Kas see on Euroopas olemas?

See on meie usaldusväärsuse proov   ja meie ühtekuuluvuse proov.

Mõned meie riigid on väga tublid ja   peavad käituma liikumapaneva jõuna.

Me räägime välismaailmaga ühehäälselt   ja jagame koormat sisemiselt.

Andmine on alati raske,   kuid me harjutame.

Ja meil ei ole valikut. Me ei saa   oma probleemide eest põgeneda.