Nelikümmend aastat pärast Suurbritannia, Iirimaa ja Taani EMÜ lepingute allkirjastamist arutlevad Seán Kelly ja Margrete Auken selle üle, kas nende riigid ühineksid ka täna EL-iga.

360°: Kas EL-iga liitumine oli kasulik?

https://api.multimedia.europarl.europa.eu/documents/20125/16036684/d004-0013-et_mf.srt

4 kandidaatriiki  Euroopa Majandusühenduse lepingud.

Aasta hiljem said Taani, Suurbritannia  ja Iirimaa täisliikmeteks.

Neljas riik oli Norra, kuid pärast  negatiivset rahvahääletust otsustas

Täna esitavad mitmed Suurbritannia,  Taani ja Iirimaa kodanikud sama küsimuse.

Minuga on Strasbourgi stuudios  tänapäeva EL-i nimetatud esimest

Iiri EP saadik Seán Kelly -  tere tulemast saatesse -

ja Taani EP saadik Margrete Auken.  Tere tulemast teile mõlemale.

Enne alustamist ja  pilgu heitmist raportile

esitasin esimese küsimuse  teile juba sissejuhatuses.

Kas see oli kasulik?  Kas EL-iga liitumine oli kasulik,

kui mõtlete 40 aastat ajas tagasi?  Kas teeksite sama otsuse?

ja sain veidi raha  Taani „ei“ kampaania eest.

Ma olin tõeliselt …  See andis mulle tõuke parteipoliitikasse.

Täna olen kindel ja  entusiastlik EL-i toetaja ning

tunnen muret  renatsionaliseerimise pärast,

Ma ründan oma  Norra kolleege, sest ütlen:

„Te võtate kõigest osa,  välja arvatud otsuste tegemisest“.

„Kas teile ei meeldi valida?  Milles probleem on?“

Seán, kas olite tollal  liitumise poolt või vastu?

Pooldasin seda ja  olin siis alles nooruk.

Olin üks päev rongis ning  vaidlesin vanema mehega,

miks peaksime ühinema,  ja tema ütles, miks me ei peaks.

Olen rõõmus, et ühinesime, sest  Iirimaa oli Briti koloonia 700 aastat.

Kuid majandusliku vabaduse saime  alles EL-iga, tollase EMÜ-ga, liitudes.

Peame meelde jätma, et Suurbritannia  ei olnud 1960ndatel teretulnud.

Prantsusmaa president de Gaulle  ei tahtnud, et

Suurbritannia saaks sellest üldse osa,  kuid siis see muutus.

Näeme seda mõne minuti  pärast raportis.

Kas Iirimaale oli oluline koos  Suurbritanniaga selle liige olla või

lihtsalt näidata Suurbritanniast  sõltumatust, kui seda kutsuti ühinema?

See vastab tegelikult  mõttele, milleni tahtsin jõuda.

Me ei saanud tegelikult ühineda  ilma Suurbritannia ühinemiseta,

kuna olime Suurbritanniaga  nii palju majanduslikult seotud,

et kui oleksime üksinda ühinenud,  poleks me ellu jäänud.

Kui ühinesime, avanes meile  kogu ühtne turg.

Samuti avanesid meile  struktuurfondid ning meie

SKT kasvas 1973. aasta Euroopa  keskmise taseme 56%-lt

See oli EMÜ-ga, millest sai EL,  ühinemise tulemus.

Olukord oli erinev.  Ühtset turgu polnud.

Tegu oli avatud turuga,  mis on hoopis erinev.

ja me kannatame ikka tagajärgede käes,  - võime siin lahkarvamusel olla -

Liit tähendas sõjapidamise vältimist ja  nüüdset koostöö tegemist,

palju poliitilisem nägemus kui siis,  kui tegu oli „turuga“.

Olles roheliste vasakpoolsete toetaja,  oli kõige hullem, mida teha saime,

Brittide „jah“ tuli enne Taanit  ja see oli tõesti nii.

Meie eksport oli Suurbritannia  turuga nii palju seotud,

et pidime neile järgnema.  See on üks argument.

Ütlete seega, et tegu oli  turu ja majandusliku laienemise

ja seejärel poliitilise laienemisega …  - Jah ja kuidas saame sellest kasu?

Põllumajandustoodete eksport oli suur  ja saime olla osa sellest …

rahaline toetamine sellisel määral  on idiootne.

Kuid kogu põllumajandustoodete  ekspordi jne puhul

on kannatanud tagajärgede käes,  nagu Norra „ei“ ütlemisega,

et mõtlesid EL-ist kui kohast,  kust saab rohkem.

Vaatame mu kolleegi Jim Gibbonsi  raportit, kes püüdis

tükk aega enne Taani,  Iirimaa ja Suurbritannia ühinemist.

EMÜ ESIMENE LAIENEMINE,  1. JAANUAR 1973.

Läbirääkimised algasid  12 aastat varem 1961.a.,

kuid brittide tollasele ja  1967. a. avaldusele

pani Prantsuse president  Charles de Gaulle veto peale,

kes kartis USA mõju ja inglise keele  domineerivaks muutumist.

Suurbritanniale „ei“ ütlemine tähendas,  et ka Taanit ja Iirimaad ei saatnud edu.

Georges Pompidou ütles  1968. aastal, et tema

ei blokeeriks Suurbritanniat ja Iirimaad.

Oleme muidugi EL-i liikmeks  olemisest palju kasu saanud.

Kõigis teistes taotlejariikides  olid oma euroskeptikud.

Taanis muutis üks praegune  ühinemise vastane hiljem

Olin eriti 1990ndatel üks neist,  kes juhtis EL-i pooldavat

Ma sain seda oma parteikaaslastele  kirjeldada ja öelda, et

Küsimus pole "Mida me saame?",  vaid „Mida saame pakkuda?“.

22. jaanuaril 1972. a. allkirjastasid  4 kandidaatriiki Brüsselis lepingud.

Madalmaad, Belgia, Prantsusmaa,  Saksamaa, Luksemburg ja Itaalia

asutasid Euroopa Söe- ja Teraseühenduse,  millest sai EMÜ.