Kavandatakse uut torujuhet, mis ELi kodudesse Venemaalt rohkem gaasi toob. EuroparlTV küsib, miks Venemaa gaas on hädavajalik ja mida see tähendab ELi energiajulgeolekule.

Reporter: Gaasi kindlustamine Euroopa jaoks

https://api.multimedia.europarl.europa.eu/documents/20125/15727541/M003-0156-ET-16.srt

Talv on tulekul ja üks uus torujuhe hakkab  Euroopa kodudesse rohkem gaasi tooma.

Euroopa suurim varustaja ja varasem  probleemide allikas Venemaa 

EuroparlTV küsib,  miks on Venemaa hädavajalik

ja mida see tähendab ELi  energiajulgeolekule.

Venemaa ja Saksamaa tähistavad  gaasijuhtme Nord Stream ehitust.

lähinädalatel läbi selle  juhtme Läänemere all.

See on Saksamaa jaoks hea tehing,  kuna Berliin loobub tuumaenergiast.

Kuid kas Nord Stream aitab tagada  energiajulgeolekut kõigis 27 ELi riigis?

Kas uued torujuhtmed on  tõesti investeeringuid väärt?

Vee alla minnes kulgeb  Nord Stream mööda Ukrainast –

gaasi Euroopasse toovate  torujuhtmete põhitransiidipunktist.

Kaks hinnasõda Gazpromi  ja Kiievi vahel

jätsid mõned Euroopa riigid  keset talve gaasist ilma,

kahjustades Venemaa usaldusväärsust  usaldusväärse tarnijana

ja tekitades kahtlusi ELi  energiasõltuvuse suhtes.

Hinnatüli andis Euroopale märku  tema nõrkadest kohtadest:

sõltuvus Venemaast seoses gaasiga  ja sõltuvus Ukrainast, et seda pumbata.

Nord Stream kõrvaldab võrrandist  ühe probleemi – Ukraina.

Euroopa Nabucco projekt,  mis pääseb ligi gaasivarudele

Kaspia meres ja Lähis-Idas,  kõrvaldab mõlemad.

Et oma huve kaitsta, on Venemaal  oma lõunatee South Stream.

Me peame Venemaaga  head partnerid olema.

Euroopal on väga vedanud, et Venemaa  on nii suur energiavarudega riik.

kuid samal ajal on Venemaa partner,  kellega meil tuleb tantsima õppida.

EL impordib peaaegu 25%  oma gaasist Venemaalt

ja 27 ELi riiki moodustavad Venemaa  suurima gaasituru. Nad sõltuvad üksteisest.

Gaas on puhtam kui kivisüsi,  ohutum kui tuumaenergia

ja arenenum kui taastuvad energiaallikad.

See kütusevalik mõjutab ka poliitikat.

Euroopas huvitab paljusid, kas Moskva võib  gaasitarneid poliitilise relvana kasutada.

Praegu on Euroopa energia-  sõltumatuse lipulaev Nabucco.

Kaspia merest ja Lähis-Idast läbi  Aserbaidžaani ja Türkmenistani kulgeva

torujuhtme ehitamine peab  algama 2013. aastal.

50 aasta varude juures on projekt  Gazpromile suureks hoiatuseks,

et tema suurim klient püüab  mitmekesistada ja oma huve kaitsta.

Sellega hoidutakse ka Ukraina  tekitatud transiidiriskist.

Maardlad Madalmaades ja teistes  riikides vähendavad tootmist

ja see suurendab automaatselt  sõltuvust impordist.

Seepärast toob otseühendus Kesk-Aasiaga

kasu valiku tegemisel  ja kasu suurema likviidsuse näol

ning see kujutab endast kasu  igale tarbijale Euroopa riikides.

Vastuseks Nabuccole käivitas  Gazprom South Streami –

tohutukalli võrgu, mis kulgeb Musta  mere all sarnastele klientidele.

See võib maksta umbes 20 miljardit eurot.

Eks ole näha, kas Euroopa Nabuccost  loobuma panna on bluff,

kuna ilmselt on sel rohkem  poliitiline kui äriline mõte.

Torujuhuhtmed on kallid ja liiga paljude  rajamine tõstab tarbijate jaoks gaasi hinda. 

Paistab, et pole mõtet kohelda  Venemaad kui vaenlast,

eelkõige kuna nii lähedal  on vähe varustajaid.

Meie varustajate selline demoniseerimine  ei liigu konstruktiivselt.

Peaksime selle asemel  heitma pilgu asjaolule,

et meie kütusetarnijad  väljastpoolt Euroopat

Saksamaa otsustas  Venemaaga koostööd teha

ja teised ELi riigid toetavad Gazpromi  seoses South Streamiga.

See järkjärguline meetod tekitab kahtlusi  Euroopa ühtsuse suhtes seoses Moskvaga.

Kuid kas tarnijad nagu Aserbaidžaan,  Türkmenistan, Iraak on usaldusväärsemad?

Lõpuks jääb energia kesksele kohale  ELi ja Venemaa majanduses.

Torujuhtmete kasutamine uute varude  hankimiseks on Euroopa vastus praegu,

kuid liiga paljude rajamine  lõpuks üksnes kahjustab tarbijaid.