Selle aasta festivalil, mis toimus kuues Euroopa linnas, esines režissöör Costa Gavras, kui Brüsseli aukülaline. Ta esitles üritusel ka oma uut filmi. Publik saab ainulaadse ürituse kaudu osa filmidest, mida nad muidu tõenäoliselt nägema ei satuks.

FOOKUSES: EuroCine27 festival tervitab Costa Gavrast (laiendatud versioon)

https://api.multimedia.europarl.europa.eu/documents/20125/15108405/Y005-00034-L-ET.srt

Mõni päev tagasi peeti Brüsselis   iga- aastast Euroopa kinofestivali.

Olen tegelikult UGC de Brouckère´i laval

režissöör Costa- Gavras   lõi kiiresti meeleolu.

Ma arvan, et Euroopa peamine roll   on tutvustada kultuuri ja haridust.

Nad seadsid üles õhupallid   ja rullisid selleks ühepäevaseks ürituseks,

mis langes Euroopa päevale,   lahti ka vaiba.

on see toimunud ka Pariisis, Roomas,   Madriidis, Lyonis, Strasbourgis,

ja see on kestev, sest praegu   on juba kuues aasta.

Ma ütleks, et see on edukas   ja see on pea- aegu üllatuslik.

Võib-olla oli sellega alustamine   hullumeelne risk.

Me räägime Euroopa kinost   ja Euroopa päevast

ajal, mil Euroopa kinol   väga hästi ei lähe,

nagu ka Euroopa päeval, ei tekita   Euroopa tingimata tahtmist tähistada.

Idee tekkis minu kohtumisel   UGC juhiga,

Nagu kõik parimad lood, oli ka see   ilmselge, panime projekti koos tööle.

Festivali päeval näidati   27 Euroopa filmi.

27 filmi, ühte igast Euroopa Liidu riigist,

mida ei olnud teises riigis sageli nähtud.

Et minna vaatama Leedu, Tšehhi   või Rumeenia filmi,

see on tõeline väljakutse.   Inimesed teevad seda.

On tõsi, et oleme Brüsselis,   aga inimesed lähevad vaatama,

sest nad võivad olla sellest riigist pärit

kas esimest, teist   või kolmandat põlvkonda.

Aga publiku hulgas võib olla   uudishimulikke filmientusiaste,

kes tõepooelst soovivad näha filmi,   mida nad kunagi kuskil mujal näha ei saa,

Jah, avalikkus soovis näha,   mida naabrid toodavad.

Nagu Monnet ütles- kui ta peaks   seda kõike uuesti tegema,

siis alustaks ta kultuurist,   seega on see oluline.

Festivali aluseks on fakt,   et Euroopa filmid ei saa alati

sellise levitamise osaliseks,   nagu need vääriksid.

Püüda müüa filmi välismaal   on väga keeruline, kallis ja riskantne.

Nende turunduseelarved ja müük, mille   nad on juba oma kodumaal saavutanud

tähendab, et need filmid on kasumlikud   kinoomanike poolt levitamiseks.

See on unikaalne filmiprogramm,   kahjuks ei näe nad seda uuesti,

On ainulaadne võimalus neid   ühel päeval normaalse hinna eest näha.

Läbi selle ürituse tahame tõestada, et   Euroopa kino on väga kõrge kvaliteediga

ja et see kannab sõnumeid,   mis lähevad kaugemale päritoluriigist.

Kui teete prantsuse filmi,   siis see ei ole täis prantsuse stereotüüpe

või leedu oma jne.   Asi on palju laiem.

Selle rumeenia näitlejanna jaoks, kes tuli   Brüsselisse oma filmiga Exhange,

On väga oluline teha filme,   mis oleks tuntud üle kogu Euroopa,

siin Brüsselis,   mis on Euroopa pealinn.

Filmitegijad soovivad, et nende töö reisiks

ja meil on väga hea meel   ulatada neile abikäsi.

veetis tunni kinos, mis on üks   seitsmest kunstivormist,

Programmis on filmitegija   enda elu ja tööd,

ta tuli näitama ülevaadet   oma viimasest filmist.

Nagu Costas- Gavras ütleb,   on see kangelase lugu,

ta lõpetab peale paljusid seiklusi,   kaasarvatud külaskäik taevasse

ja lühike peatus põrgus,   oma reisi Pariisi.

Selles on isiklik dimensioon,   aga see pole autobiograafia.

Ma lahkusin väga erinevatel tingimustel,

isegi, kui on olemas põhjused,   mis on igaühe jaoks samad.

Isiklik osa sellest seisneb oma   armsamate mahajätmises- oma pere,

oma keele, et minna riiki,   mida ma ei tundunud.

Teine väga isiklik asi on fakt,   et tegemist on Pariisiga,

mitte mingi teise linnaga.   Ma tahtsin minna Pariisi.