EP liige Tanja Fajon (S&D, Sloveenia) ja vaatleja Jozo Radoš (ALDE, Horvaatia) arutavad endse Jugoslaavia riikide mineviku ja tuleviku ja nende ELi laienemise lootuste üle.

360°: Balkani riikide sihtkoht EL?

https://api.multimedia.europarl.europa.eu/documents/20125/16002665/d004-0011-etx_mf.srt

Kuus vabariiki, viis rahvust,  neli keelt,

kolm usundit, kaks tähestikku  ja üks partei.

25. juuni 1991 oli selle  föderatsiooni lõpu algus,

aga et seda saavutada,  kaotasid tuhanded elu

et on võimalik arutleda Balkani  riikide mineviku ja tuleviku üle

sloveenist EP liikme Tanja Fajoni −  loodan, et hääldasin õigesti −

ja Horvaatia vaatleja Jozo Radošiga.  Tere tulemast teile mõlemale.

Püüame täna arutleda  mineviku ja tuleviku üle

Esimene küsimus teile mõlemale.  Kui mõtleme 21 aasta tagusele ajale,

kas oleksite kunagi arvanud,  et kunagi siin EP liikmeina istute?

Kindlasti mitte.  Kuid siin olla on suur väljakutse,

eriti kuna Sloveenias oli fantastiline  entusiasm seoses ELiga liitumisega.

Me oleme ikka veel üsna entusiastlikud.

Tol ajal olin ma noor tudeng  pärast sõda Sloveenias

ja seejärel teistes Lääne-Balkani,  meie Jugoslaavia riikides.

Sõjad pole kunagi ükskõik kelle jaoks,

kuid muidugi peame lahendama  minevikust pärit vaidlused,

peame oma piirkonnas  leppimiseni jõudma.

Ja see on just see,  mida pakuvad Euroopa parteid.

olla osa Euroopa institutsioonidest,  Euroopa poliitikast

Jozo Radoš, me olime toona  väga õnnelikud, väga närvilised.

Nad on juba mitu aastat ELis.  Võib-olla pole enam seda entusiasmi,

see parteikampaania 1990. aastal,  et saada Euroopa Liidu liikmeks

või osaks sellest poliitilisest liikumisest.

Kuid esimesed sammud ELiga liitumiseks  nõudsid erinevat poliitikat,

See on tähendanud,  et entusiasmi on praegu vähem,

aga loomulikult on see Horvaatia  jaoks suur võimalus

ja me loodame, et pärast kõike seda  saab meist Euroopa Liidu liige.

Isiklikult ma ei lootnud,  et minust saab

vaatleja ja võimalik  Euroopa Parlamendi liige.

kui ametlikud Euroopa parlamendi liikmed.

tahaksin näidata teile  Julie Martin'i reportaaži

piirkonna erinevate astete kohta sel ajal.  Vaadakem!

25. juuni 1991. Suurt Jugoslaavia  föderatsiooni ei ole enam.

Sloveenia ja Horvaatia kuulutasid  välja iseseisvuse.

Möödas olid Tito päevad,  kes ütles:

"Jugoslaavial on kuus vabariiki,  viis rahvust, neli keelt,

kolm religiooni, kaks tähestikku  ja üks partei."

Kui Miloševići serbia rahvuslus  teiste üle domineerida tahtis,

Jelko Kacin oli Sloveenia teabeministrina  selle perioodi vahetuks tunnistajaks.

sloveenide sajandeid vanad  unistused oma riigist.

Meie president ütles välja  ajaloolise lause:

"Täna on unistused lubatud,  homme on teine päev."

ja püüdsid meie iseseisvust  takistada: algas sõda.

Sloveenia lõi selle  10 päevaga tagasi.

Horvaatia tee vabadusele  oli pikem ja verisem.

Sügis 1991: Vukovaris tapeti  12 000 horvaati,

sajad tuhanded saadeti  välja Serbia vägede poolt.

1992. aasta aprilli alguses jõudis  sõda Bosniasse ja Hertsegoviinasse.

Mandri teisel pool keskendus  Lääne-Euroopa Maastrichti lepingule,

Mõte oli luua ühine välis-  ja julgeolekupoliitika.

kas kaitsta Jugoslaavia ühtsust  või tunnustada iseseisvaid riike?

rahu kehtestamine naaberriikides  ei olnud ELi roll,

Alles 1992. aastal,  kui üle maailma levisid pildid

kinnipidamislaagritest ja tsiviilisikuid  tulistatavatest snaipritest,

Kohale saadeti ÜRO rahuvalvajad,  enamasti eurooplased.

Bosnia ja Hertsegoviina nägid pikimat  piiramist kaasaegse sõja ajaloos.

Kui riik kuulutas välja iseseisvuse,  mida tunnistas Lääs,

piiras Bosnia serblaste armee riigi  pealinna Sarajevot neli aastat –

alates 1992. aasta aprillist  kuni 1996. aasta veebruarini.

Maksti rasket lõivu: 10 000 surnud tsiviil-  isikut ja ca 329 mürsutabamust päevas.

Minu sügavaim mulje pärineb  Sarajevo piiramise 1000. päevast.

Ma läksin läbi linna ja snaiprid  tulistasid ikka veel igal pool.

Olin Holiday Innis ja akende  ees ei olnud klaase,

"Me oleme Viini lähedal ja olukord on  nii erinev, ohtlik ja masendav."

November 1993:  veel üks selle sõja sümbol.

Horvaadi ja bosnia kogukondi  ühendava silla Mostaris